Kuidas ühed ohverdavad elu, aga teised isegi mitte ego?

25.02.2020

Olen viimasel ajal liiga tihti tundnud meie riigi suhtes vastakaid tundeid. Vaatamata tingimusteta armastusele, mida iga kodanik üldjuhul oma riigi vastu tunneb, olen pidanud ka palju pettuma. Ometi tuletas 24. veebruari varahommikune lipuheiskamine mulle meelde kõike positiivset. Selle rahvasumma keskel olles ja hümni saatel sinimustvalge kerkimist Pika Hermanni torni vaadates tekkis kogukonna tunne – me oleme üks! Me oleme võimelised tegema koostööd, ohverdades endid millegi suurema nimel, jättes tagaplaanile omaenda isikliku heaolu. Meie esiisad ja -emad võitlesid selle suurema eesmärgi nimel oma elu hinnaga, et tagada tulevastele põlvedele vabadus.

Jalutasin tagasi koju neile ohverdustele mõtiskledes, süda aukartusest ning tänutundest pakatamas. Ja seesama mõte tekitas minus jällegi pettumust praeguse olukorra suhtes. Kuigi ühiskondlikku ning poliitilist konteksti ei anna vabadussõja ajaga võrrelda, siis siht peaks olema jäänud samaks – tegutseda koos parema tuleviku nimel. Seetõttu jääbki kriipima, kuidas ühed riskisid tulevaste põlvede nimel oma eludega, kui teised ei suuda alla suruda isegi oma ego!

See mõte tuli jälle minu juurde tagasi, kui kuulasin õhtul presidendi kõnet. Ma pole varem veel kuulanud ühtegi vabariigi aastapäeva kõnet nii intensiivselt kaasa noogutades. Kõne ülesehitus oli läbimõeldud ja paeluv, sisu peenetundeliselt otsekohene ja aus ning tõi minu arvates väga hästi esile ühiskonnas kõige põletavamad murekohad. Eriti suurt äratundmist tajusin hetkel, kui president pöördus riigikogulaste ja poliitikute poole, tuues tähelepanu alla viimaste aastate muutused poliitmaastikul, seda eeskätt just poliitilise kultuuri osas, kutsudes meie saadikuid üles käituma oma võimu ja positsiooni suhtes vastutustundlikumalt, keskendudes sisulisele tööle, mitte niivõrd omavahelisele mudamaadlusele.

Ilmselt ei tundnud antud lõigu ajal äratundmisrõõmu ainult mina, vaid väga paljud kaasmaalased. Mõte, mida väljendas president, peegeldus väga tugevalt ka hiljutises Kantar Emori uuringus, mis näitas, et Eesti elanikel on mõõt täis poliitikute omavahelisest avalikust poriloopimisest. Inimesed ei taha näha poliitikute igal võimalusel üksteisele vastandumist ning ärapanemist, mis süvendab lõhestumist meie ühiskonnas. Veel enam, see viib kogu fookuse kõrvale sellelt, mis on tegelikult oluline – midagi päriselt korda saata ühiskonna hüvanguks, et Eesti areneks aina paremaks kohaks, kus elada.

Kuigi kokkuvõttes on normaalne, et demokraatlikus riigis ei saagi olla 100% rahulolu poliitilise olukorraga ega harmoonilist koostööd erinevate poliitiliste jõudude vahel, kuna demokraatia olemus ise on erinevate maailmavaadete ja ideede omavaheline võitlus ja konkurents, siis hetkel tundub, et praeguse olukorraga ei ole rahul enamik ühegi maailmavaate pooldajatest või erakonnavalijatest, lõpetades presidendi endaga.

Sarnaselt presidendile ootavad Eesti elanikud poliitikutelt rohkem üksteise mõistmist ja empaatiat, riigimehelikkust ning omavahelist koostööd suuremate eesmärkide nimel.

Loodetavasti andis presidendi kõne mõtteainet kõigile kuulajatele, nii valijatele kui ka poliitikutele – riigijuhtimise juures tuleb tihti jätta kõrvale omaenda ego ning töötada ka ideedega, mis ei pruugi alati sinu omadega ühtida. Ajalugu ei väsi õpetamast, et parimaks edasiviivaks jõuks on ühtne visioon ning koostöö.

Reet Marii Rokk

Reet Marii Rokk

Kantar Emori uuringuspetsialist

+372 626 8532