Kantar Emori värske uuringu kohaselt eristavad II sambasse jääjaid, otsuses kõhklejaid ja lahkujaid erinev usalduse tase riigi, pensionisüsteemi, pankade ja ekspertide suhtes ning erinev riskivalmidus.

Konkreetseid sotsiaalmajanduslikke tunnuseid, millega ühe või teise otsuse teinud inimesi iseloomustada, on pigem vähe. Mõnevõrra tõusevad lahkujate seas siiski esile keskealised madalama sissetuleku ja haridustasemega inimesed, kes on kogunud piisavalt kaua, mille tulemusena on neil II sambas keskmisest veidi enam raha. Eesti Panga ökonomist Kaspar Oja rääkis uuringu esitlusel, et keskiga on just see aeg, kus inimesed peaksid sissetuleku dünaamikat arvestades võrreldes varasemaga rohkem pensionieaks kogumisele panustama. „Inimesed on loomult kärsitud ja seetõttu ei ole pikaajaliselt kasulikud otsused alati lühiajaliselt eelistatud,“ sõnas Oja. „Teame ju küll, et mõistlik on tulevikuks raha koguda, vähem rasvast toitu süüa või rohkem trenni teha, aga täna tahaks ikka teha seda, mis kohe rohkem kasu kaasa toob. Just sellepärast on vaja kohustuslikke kogumissüsteeme, mis inimeste tänast heaolu tegelikult vähe mõjutavad.“

Selgemini eristuvad lahkujad ja jääjad hoiakute osas. „Kogumist jätkata otsustanud inimesed usaldavad reeglina enam kõiki süsteemi osalisi ning ka erinevaid asjatundjaid, kes on pikaajalist kogumist meedias analüüsinud ning oma soovitusi andnud. Lahkuda otsustanuid seob keskmisest madalam usalduse tase. Ainus aspekt, kus lahkujate usalduse tase on jääjate omast kõrgem, on usaldus iseenda finantsteadmiste suhtes,“ kommenteeris uuringu läbiviija, Kantar Emori käitumisteaduste juhtekspert Heidi Reinson. „Paljude jaoks ei ole II sambast lahkumine seotud tulevase sissetuleku või tänaste maksudega. Pigem on osa inimeste jaoks tegu protestiotsusega, kui vaadata kõrget usaldamatust riigi suhtes,“ lisas Oja kommentaariks.

Teiseks esile kerkivaks tunnuseks on riskivalmidus ja sellega seonduvalt ootus investeeringute tootlusele üldisemalt. Kui sambasse jääjad aktsepteerivad pigem väiksemat riski ja tagasihoidlikumat tootlust, siis lahkumisotsuse teinute seas on enam inimesi, kes suhtuvad II samba tootlusse kriitiliselt ja ootavad oma investeeritud rahalt ka üldisemalt kõrgemat tootlust. Samas on nad enda hinnangul valmis ka suuremateks kaotusteks.

Kui osad lahkuda otsustanutest vajavad II sambasse kogutud raha mingil kindlal põhjusel, on siiski arvestatav hulk inimesi, kes võtavad raha välja, ehkki selleks ei ole otsest vajadust ja rahal ei ole hetkel mingit kindlat otstarvet. Näiteks umbes viiendik lahkujatest plaanib II samba raha hoiustada n-ö meelerahufondis. „Need põhjendused tekitavad küsimuse, kuivõrd inimesed aru saavad, millised on raha II sambast välja võtmisega kaasnevad kulud ja kogu rahaline kaotus tervikuna. Lisaks tulumaksule kaotab inimene ju tulevaste aastate sotsiaalmaksust juurde kogunenud summa, edasise tulumaksusoodustuse, tootluse, liitintressi ja sellest tuleneva täiendava tootluse,“ loetles Reinson, visates naljatledes õhku küsimuse: „Vahest oleks majanduslikult mõistlikum meelerahufondi loomiseks kasvõi kiirlaenu võtta?“

Selged erinevused on erinevat emakeelt kõnelevate inimeste hoiakute vahel – kui vene emakeelega inimeste jaoks on II sambaga seonduvalt peamiseks probleemiks madal usaldus, siis eesti keelt kõnelejate seas on domineerivaks teemaks II samba tootlus. „Oma osa on siin ilmselt aastatepikkusel kriitikal II samba tootluse taseme suhtes,“ nentis Reinson.

Uuring näitab aga ka, et inimeste inforuumid ning eksperdid, keda usaldatakse, on väga erinevad. „Enam kui pool jätkajatest usub, et avaliku arvamuse kohaselt on mõistlik kogumist jätkata, lahkujatest usub seda aga vaid viiendik,“ rääkis Reinson. Samamoodi nähakse läbi oma prisma pensionifondide tootlust. „Ehkki pole mingit alust arvata, et lahkujad oleksid kuidagi viimaste aastate majanduskasvust eemale jäänud, on 70% neist oma pensionifondi tootluse suhtes rahulolematud. Jääjatest arvab sama aga umbkaudu 30%,“ rääkis Reinson.

Ehkki pensionisammaste üle on Eesti ühiskonnas ja meedias väideldud pikalt, on inimeste teadlikkus endiselt üllatavalt madal. „Vaid 39% vastanutest teadis, et II samba osakud on päritavad, ja 15% arvas, et täna ei ole II samba süsteemi, kuhu inimene ise paneb 2% oma palgast, millele riik lisab 4% inimese sotsiaalmaksust,“ rääkis Reinson. Sambast lahkumise tagajärgi tuntakse mõnevõrra paremini. Reinsoni sõnul teab enamik, et II sambast lahkudes tuleb 20% kogutust tulumaksuks maksta ning süsteemiga saab uuesti liituda alles 10 aasta möödudes.

Kui sambast lahkumise põhjustena kerkivad esile soov kasutada raha millekski muuks, kriitika selle madala tulususe suhtes või usaldamatus pensionisüsteemi vastu, siis jätkamise põhjustena nähakse ennekõike kogumise vajalikkust üldisemalt, II sammast kui mõistlikku viisi pikaajaliselt koguda ning raha väljavõtmise suurt kulu 20% tulumaksu näol.

Veel uuringust:

• Pensionisüsteemi puudutavates küsimustes usaldavad II sambaga jätkajad riiki ja pensionifonde kaks korda rohkem: jääjatest usaldab riiki 72% ja lahkujatest 36%, pensionifonde aga vastavalt 76% ja 32%.
• 30% lahkujatest kavatseb II samba rahaga vähendada oma laenukohustusi, 23% vastanuist plaanib kasutada pensioniraha kodu remondiks või sisustamiseks.
• 75% küsitletuist peab II samba pärimise võimalust väga oluliseks, kuid ainult 39% on sellest võimalusest teadlikud.

Tänaseks on II sambast lahkumise avalduse esitanud umbkaudu 159 000 inimest.

Pensionireformi uuringu küsitlus toimus ajavahemikus 11.–21. mai 2021 ning selles osalesid II samba praegused ja endised omanikud, lõplikuks valimiks kujunes 1 075 vastajat.