Alustasime oma taskuhäälinguga “Point” möödunud aasta augustis ja täna tähistame ümmargust verstaposti, nimelt läheb eetrisse juba 100. osa. Nii uhke number eeldab eriti erilist külalist ja selleks on Tartu Ülikooli emeriitprofessor Marju Lauristin.

Lauristin leiab, et kommunikatsiooni kaudu ei peaks asju liigselt lihtsustama. Tema sõnul on väga oluline, et inimesed saaksid jätkuvalt aru ka keerulisematest tekstidest. Kui kõike aga pidevalt väga lihtsas keeles selgitada, võib see inimese laisaks teha. „Seda rahvast, kes ei oska rohkem lugeda kui viieni ja arvutada ainult korrutustabeli ulatuses, on muidugi tehisarule lihtne allutada,“ võttis ta teema kokku. Kommunikatsiooni põhireeglina tõi ta välja selle, et tõde tõuseks ja vale vajuks.

Juttu tuli ka tehisaruga seotud arengutest. „Seda on juba öeldud ka, et tehisaru teeb targad targemaks ja rumalad rumalamaks. Seda me ei saa lasta teha seepärast, et kui meil tuuakse pidevalt paralleele teiste maadega: öeldakse, et seal Ameerikas või Inglismaal või Saksamaal on nii – aga seal ei ole kuskil nii, et on miljon inimest. Need miljon inimest, kes eesti keelt räägivad, ongi kõik. Meil ei ole kuskilt mujalt võtta, laenata meil ei ole – me peame selle sama miljoniga suutma ära teha kõik selle, mida teised teevad 10, 40, 100 miljoniga. Järelikult meil iga inimene peabki olema võimekam, peab olema rohkem võimeline panustama nii enda elujärge kui ka tegelikult üldisesse – nii majandusse kui kultuuri kui kõigesse. Meil on n-ö kõik tipus,“ kõneles Lauristin.

Ta näeb, et hariduses muutub aina tähtsamaks see, et inimene suudaks analüüsida, oma mõtteid selgitada. „Peame vaatama, kuidas nüüd jõuda selleni, et haridus muudaks inimese tehisarule võimekaks partneriks. Väldiks olukorda, kus tehisaru hakkab nii-öelda otsustama ja kavandama seda, mida inimesed teevad. See sõltub väga palju haridusest,“ selgitas ta. Haridus peaks inimesele andma midagi sellist juurde, mida tehisaru ei suuda asendada: olgu selleks probleemide nägemine, uue avastamine, inimestevaheliste suhete ja väärtustega seonduv jne. Kui enne oli õppimine n-ö äraõppimine, siis see on nüüd muutumises. Ta rõhutas, et hariduses peab olema kannatlikkust – ükski otsus ei ole seal selline, et täna otsustad ja homme on kõik teisiti.

Ta on tugevalt elukestva õppe usku, muud moodi poleks võimalik. Tema sõnul on Eestis olnud nüüd tagasiminek elukestva õppe väärtustamisel. „Meil on praegu tekkinud üks äärmiselt imelik suhtumine nendesse inimestesse, kes on näiteks 45–50 aastat vanad ja tahavad õppida midagi sellist, mis on erinev nende praegusest elukutsest. Siis öeldakse, et see on hobiharidus ja selle eest peab ikka kõvasti maksma. See on täielik rumalus. See tähendab vastupidi justnimelt seda, et inimene on elukaare eri osades võimeline ennast veel täiendama, leidma endale uusi rakendusi ja need rakendused ei pea alati olema ka palgatöös.“ Lauristin rõhus, et haridus ei ole ainult selleks, et minna tööle, vaid ka selleks et inimene areneks ja oleks õnnelik. „Et ta elaks n-ö täie vinnaga, täie rõõmuga oma kõikides rollides, mis tal elus on. Haridus on ikka võimalus inimesel õnnelikumalt elada: see on esimene asi, mida haridus annab. Lisaks ka tervem olla, vaimselt rohkem tasakaalus olla, teistega suhelda ja muidugi teine pool on see, et see võimaldab tal ka siis tööl rohkem panustada,“ lisas ta. Lauristin märkis, et ei saa unustada, et inimesed töötavad aina kauem ja see seab veelgi enam elukestva õppe tähelepanu alla. Samuti on tööturg muutumises: näiteks praegu on vaja inimesi hädasti juurde nii haridusse kui meditsiini ja see on võimalus teha karjääripööre neil, keda need valdkonnad köidavad.

Rääkides sellest, kuidas ta siiani leiab endale põnevaid väljakutseid, märkis Lauristin: „Pensioninumber on ju väga suhteline number. Meil on veel nõukaajast jäänud see nii-öelda pensionipõli nagu midagi saatuslikku. Nõukaajal oli see koguni 55 aastat naistel – praegu on 55-aastane noor inimene. Kui sul on ikka eluaeg olnud töö, mis sulle meeldib ja mis on huvitav, siis ei ole nii, et sa naudid pensionipõlve. Pigem sa naudid töö tegemist – ja nii ma naudingi seda töö tegemist nii kaua, kuni jaksan.”

Vaata lähemalt juba siit (vt ka Spotify ja Apple Podcasts):

Loe ka:
– Uuring: tehisaru puhul kardetakse enim töökohtade kadumist
– Annika Arras: Eesti erakondades on parteibränd enamasti persoonibrändist üle
– Henri Käsper: tänases tööriistakastis on oluline korduste arv, ühte sõnumit tuleb korrata palju kordi