Olen üle kahe aasta pensionireformiga seotud otsuseid uurinud ning jaganud Eestis toimuva kohta infot ka välismaa kolleegidega. Meile elatakse kaasa ja jälgitakse huviga, sest see on tõesti ainulaadne olukord, huvitav case-study. Mujal maailmas pole nii uljaid mõtteid mõlgutatud, et anda inimestele (osadele inimestele!) nende pensioniks mõeldud sotsiaalmaks tagasi, vanuselisi ja muid tingimusi seadmata.

Kui keegi tahaks disainida natuke kiuslikku ja inimloomuse kallutatusele ülesehitatud eksperimenti, siis umbes sellise katse võiks kaval teadlane välja mõelda küll. Koguda pensioniks 20 aastat, vahepeal isegi unustades, kas ja kui palju on kogunenud, ning siis saada ootamatult võimalus raha välja võtta – näe, siin on sulle kuue kuu palk, lausa aastapalk, otse peo peale nagu lotovõit. Pensionini on veel 30 aastat minna. Põnevust lisab ka see, et võttes kogutud raha välja, pead kümneks aastaks loobuma riigi poolt pakutavast tulumaksuvabast võimalusest 4% oma sotsiaalmaksust isiklikule pensionikontole suunata.

Tänaseks on pensionieksperiment täies hoos ja esimesed tulemused käes. Nende kahe aasta jooksul on lisaks eelmainitud eksperimendidisainile seda vürtsitatud ka pilkupüüdvate loosungitega, sh kuulsaim „raha põleb“, mis reklaamipsühholoogiliselt on muidugi väga nutikas. See on käivitanud kaotusekartuse, mis on teatavasti üks tugev ajend. Ka Emori pensioniuuringutes viitavad vastajad vabades kommentaarides inflatsioonile, mis kogu tootluse ära sööb, kuigi enamik meist seda oma II samba kontole pilku heites kinnitada ei saa.

Maikuus läbi viidud värskeima pensioniuuringu tulemused avavad meile inimeste seniste otsuste tagamaid. Võrdlemisi madal teadlikkus II pensionsamba tingimustest ja reeglitest (nt vaid 39% teadsid, et II sammas on päritav) annab aimu sellest, et II samba otsus on paljuski olnud läbi kaalumata, mõnel juhul võib-olla ka pisut protestimeelne. Tulevikuks raha kogumise või säästude väljavõtmise otsus on mitme muutujaga võrrand ning leida kiirtee otsuseni, näiteks sümpaatset kõneisikut uskudes või reklaami ajel, on tegelikult hea lihtne lahendus. Sel moel ei pea palju arvutama ja süvenema. Siinkohal ei anna ma hinnangut ühe või teise otsuse õigsusele – mõlema puhul on eksperdi või kõhutunde uskumisel oma roll.

Keda usaldada?

Silmapaistvad kõneisikud, kes reformi poolt ja vastu on sõna võtnud, on kindlasti inimeste otsuseid mõjutanud. Näiteks tuli selles samas viidatud Emori uuringus välja seos II sambast lahkujate ja konservatiivsema maailmavaate vahel. II samba loogika on olemuselt üpriski kenasti konservatiivsema (antud uuringus individualismi ja hierarhilisuse skaalal defineerituna) maailmavaatega kooskõlas, igaüks peaks ise panustama ja kõrgema sissetulekuga inimesed peakski ka rohkem vastu saama. Uuringus ilmnenud seost tõlgendaksin pigem nii, et sümpaatiad ja poliitiline eelistus kajastub II sambast lahkujate profiilis.

Üldine usaldus või õigemini usaldamatus poliitikute, riigi ja pensionifondide vastu eristab väga tugevalt II sambasse jääjaid ja lahkujaid. See on muidugi väga mõistetav – milleks jääda süsteemi, mida ei usalda? Samas, kui riiki mitte usaldada, siis ei saa ju usaldada ka I sammast. Kas poleks sel juhul parem riske hajutada ning riigi „käes“ olev pensioniraha sealt II sambale suunata? Olen ka varem toimuvat pensionieksperimenti kuulsa vahukommitestiga võrrelnud (lapsele antakse valida kas 1 komm kohe või 2 kommi mõne aja pärast). Ka vahukommitesti puhul on ülioluline just usaldus, seal siis täiskasvanute vastu, meie pensionitesti puhul eelkõige riigi vastu. Seda mõttekäiku võib laiendada ka üldisele tulevikuvaatele – praeguse kasu saame tulevikukasu vastu vahetada vaid juhul, kui me tulevikku usaldame.

Kas mul on raha vaja?

Pea kolmandik II sambast lahkujatest nimetavad põhjusena soovi raha muul moel kasutada. Lähemal vaatlusel on peamised planeeritavad rahakasutuse otstarbed laenude tagasimaksmine, kinnisvara ja koduga seotud kulud ja üllatuslikult päris paljudel ka n-ö meelerahufondi loomine. Iga seitsmes lahkuja tunnistab, et soovib endale lubada mõne ammu unistatud suurema ostu (näiteks auto). Loodetavasti on igaüks enda jaoks läbi kaalunud ka selliste ostude teised rahastusviisid, sest II sambast lahkumine on ümberarvutatuna kui kõrge intressiga laenu võtmine tuleviku-minalt, kus intressiks on kaotatud tulumaks, järgnevate aastate maksusoodustus ja kaotatud tootlus.

Eelmainitud uuringus selgus ka see, et lahkujatest joonistub välja kaks tüüpilist esindajat. Kui üheks tüübiks on keskharidusega mees, kes ei usalda riiki ja võtab raha välja, kuigi seda pole tal otseselt vaja, siis teine tüüpiline lahkuja on kõrgharitud naine, kellel on soov või vajadus raha kasutada. Kuigi me iga vastaja tausta, eluolu ja kogemusi nii täpselt ei kaardistanud, siis paratamatult kerkivad silme ette näiteks üksikemad, kes suure tõenäosusega ohverdavad oma tuleviku suurema rahalise kindlustunde tänaste olmeprobleemide lahendamiseks. Oluline on ka silmas pidada, et olukord muutub kriitilisemaks, kui tulevikus peaks aset leidma majanduslangus ning sellega kaasnev laialdane tööpuudus. Eelmisel suvel koos Londoni kolleegidega läbividud uuringus selgus, et majandusliku surve all võetaks II samba raha senisest suurema tõenäosusega välja.

Kas tasub riskida?

Näeme uuringu tulemustest, et lahkujad ja jätkajad tajuvad tootlust erinevalt. Lahkujad ei ole tootlusega rahul ning ühe peamise põhjusena, lisaks usaldamatusele ja soovile raha muul moel kasutada, tuuakse välja, et II sammas pole piisavalt tulus. Pole alust arvata, et tootlusega rahulolematud lahkujad oleksid viimaste aastate majanduskasvust oma II samba tootluses ilma jäänud, vaid pigem soovivad nad lihtsalt saada olemasolevast suuremat tootlust ning seda rohkem riskeerides – nende riskijanu on suurem kui jääjatel.

Loomulikult mõnel veab – naabrimees võis krüptomaania käigus rikkaks saada, onupoeg ostis õigel hetkel korteri ning müüs veel paremal. Tihti on nende olukordade taga puhas õnn, me lihtsalt ei nimeta seda nii, eriti kui õnnelikuks osutume me ise – ikka kiidame osavat finantskäitumist ja head ärivaistu.

Inimesed on erinevad ja riskiisu on erinev, arusaadav! Aga kui on soov riskida, siis kas II sambasse kogunenud raha on selleks parim viis?

Mõttemängud olulise ühekordse otsusega

Kõhklejatele (tegelikult kõigile) paneksin südamele läbi mõelda, kelle otsus II sambast väljumine on? Kas abikaasa, lemmikpoliitiku? Kas kaalusid ise otsuse läbi?

Teiseks ja võib-olla pisut keerulisemaks mõttemänguks soovitan endale ette kujutada olukorda, et reformi taga seisis keegi ebasümpaatne poliitik. Sõnumitooja rolli ei tasu alahinnata, vahel me lihtsalt ei märka seda, et me sõnumi asemel allika vastu negatiivsed olema ja sõnum ei puutu asjasse. Meenutage, kui Mihhail Kõlvart tegi ettepaneku laulupeol ühe venekeelse laulu esitamiseks. Ja sarnase ettepaneku tegi ka Siiri Sisask. Kuidas suhtuti sellesse ideesse ühe või teise suu läbi?

Kolmandaks ja võib-olla kõige olulisemaks soovituseks pakun mõtteharjutust – aga kui tegemist ei olekski II pensionisambaga? Kui vaataks II sammast kui kogumistoodet, mitte investeeringut? Nimetame selle hetkeks hoopis tulevikuks kogumise säästukontoks? Tulevikukonto, lihtsalt üks suvaline finantstoode, aga sellise boonusega, et riik lisab sinu panusele sotsiaalmaksust kaks korda suurema summa veel juurde, muutes riikliku pensioniraha sinu kogumiskonto osaks? Mis oleks objektiivselt parem viis, lihtsam ja soodsam viis kogumiseks, kui sa tegelikult tead, et oma igakuisest palgast 2% peaks ikka vähemalt niikuinii kõrvale panema? Kasiino, ostude, võlgade jm jaoks peaks jätkuma ülejäänud sissetulekust. Kui hetkel ei oleks kaval eksperiment sulle andmas kiusatusena (poole)aastapalka, kas loobuksid taolisest kogumisfondist?

Tänaseks on II pensionisambast lahkumas 159 000 inimest, enamik II samba omanikest jätkab. Ühe kevadise Postimehe artikli pealkiri oli “Teise samba tõehetk saabub alles suvel“, tegelikult saabub teise samba tõehetk 30 aasta pärast. Ootame ärevusega.

Allikas: Maaleht 21.07.2021