Praegust kriisi eristab eelmisest paanika

06.04.2020

Koroonapandeemiaga vallandanud ostupaanika ja mõnede kaupade hetkelise nappuse vedas käima väga väike osa inimestest, ent just nõrganärvilised saavutavadki kriisiolukordades tugevamate üle võimu.

Seekordne pole kaugeltki esimene kõigi ostupalavike reas, mida oleme viimase kümnendi jooksul näinud – 2010. aastal oli Eestis tatrapaanika, 2011. aastal suhkrupaanika, 2012. aastal üleeuroopaline munapaanika ning 2017. aastal võipaanika.

Sedalaadi „paanikate“ anatoomia on reeglina üsna sarnane – rühm inimesi, kellel on töölkäijatest rohkem vaba aega, töötleb mingit avalikus meedias kõlavat informatsiooni sarnaselt ja tõttab hommikul kauplusesse, ostes teatud kaubagruppe oluliselt rohkem kui pood neid harjumuspäraselt igapäevaselt tellib. Märkimisväärne osa neist on tõepoolest pensionärid, kellel on veel meeles nii sõjajärgne aeg kui ka 1990. aastate alguse näguripäevad.

Õhtul sisseoste tegema tulevad tööinimesed avastavad ühel hetkel, et näiteks piim või leib on otsa saanud. Seejärel teeb keegi mõnest üksikust tühjaks jäänud letist foto ja riputab selle sotsiaalmeediasse, kus pilt levib kulutulena. Nüüd hakkab väikesest seltskonnast alguse saanud ostubuum võimenduma ja igaks juhuks tõttavad ostma ka kõik need, kel muidu üsna tugev närvikava.

Kui tavaliselt ostab näiteks WC-paberit ühel nädalal võibolla 20 protsenti tarbijatest, teisel nädalal teine 20 protsenti ja nii edasi, siis nüüd tahab korraga 80 protsenti selle igaks juhuks ära osta. Riiulid tühjenevad, see ei pruugigi olla paanika, lihtsalt igaks juhuks, mine sa tea … Pealegi teised ostavad, ju nad siis pole rumalad!

Erinevus eelmisest kriisist – tempo ja paanika

Seekord õnnestus paanika summutada, aga alati ei pruugi nii kenasti minna. Kui võrrelda 2008. aasta sügisel lahvatanud majanduskriisi praegusega, siis erinevuseks ongi peaasjalikult sündmuste kulu kiirus ja kohatine paanika, mida toona näha polnud.

Sündmused edenesid 2008–2009 siiski kuude, mitte tundidega. Inimesed jäid tööta, aga õigupoolest oskasid nad sellise võimalusega siiski ette arvestada oluliselt pikemat aega kui nüüd. Ka külmema närviga kodanik võib sattuda paanikasse, kui talle ei anta mõtlemiseks aega.

Just praeguses olukorras pöörduvadki inimeste silmad valitsuse poole, sest kari on peata ja vajab juhti. 2009. aasta kriisi puhul kergitas valitsus aktsiise ja käibemaksu, pingutas ise püksirihma ja lasi allavett need, kes hakkama ei saanud. Ka toonast kriisi ei kutsunud esile valitsus, vaid Euroopa Liiduga ühinemisele järgnenud raha sissevool ning sellega seotud kinnisvarasektori ülekuumenemine. Majanduslangust võimendas ka üleilmne finantskriis 2008. aasta II pooles. Pankrotistuvale kinnisvaraarendajale võis südamerahus öelda, et ise tegid, ise vastutad!

Praeguses majandusolukorras on aga võimatu öelda raskustesse sattunud ettevõtjale, et tema on milleski süüdi. Süüdi on pandeemia, mis ähvardab varinguga tervet maailmamajandust. Eriolukorra kehtestamisega on valitsus saanud suured õigused sekkumiseks meie igapäevaellu, ent võtnud endale samas ka tohutu vastutuse, mis hõlmab nii isikuvabadusi kui ka eraettevõtluse abistamist. 2008. ja 2009. aastal määras reegleid endiselt turg, mitte valitsus.

Õnneks on tarbijatel seekordse kriisi üleelamiseks suuremad rasvavarud – keskmine brutopalk on kerkinud peaaegu kaks korda ja ehkki ka hinnad on tõusnud, kinnitavad jõukuse kasvu enam kui kaks korda suuremad hoiused ja säästud pankades. 2008. ja 2009. aastal ületasid inimeste laenud oluliselt hoiuseid, nüüd on need aga tasakaalus – eluasemelaene oli Eesti Panga andmetel jaanuari lõpu seisuga 8,1 miljardit eurot ja hoiuseid 8,2 miljardit.

E-kaubanduse läbimurre

Igas kriisis on oma võitjad ja seekord on suurimaks neist kindlasti e-kaubandus. Äsja teatas Amazon, et palkab Ameerika Ühendriikides nõudlusega toimetulemiseks juurde 100 000 laotöötajat. Eestis oli e-ostude osa seni toidukaubanduses ja ravimiäris vaid kolm protsenti. Ehkki kasv on olnud kiire, puudus inimestel pakiline vajadus loobuda harjumusest käia toidupoes. Olude muutumine on kasvatanud meie jaekaubanduskettide e-poodide käivet kordades, ka nemad palkavad inimesi juurde.

Paljud, kes saavad nüüd e-poest leiva ja piima ostmise selgeks, on omandanud uue ja mugava harjumuse ega kipu enam tavapoodi. Kindlasti suurendab kriis ka kõigi teiste kaupade ostmist veebist. Niisiis ulatub selle kriisi mõju kaubanduses kindlasti ka märksa kaugemasse tulevikku. Tarbijate senised psühholoogilised barjäärid lõhutakse.

Tervet kaubandust ähvardab aga käibe kahanemine töötuse suurenemise tõttu, ehkki valitsus on otsustanud osaliselt hüvitada mõne kuu jooksul raskustes ettevõtete töötajate palga. Raha on ikkagi vähem ja tarbijate kindlustunne haavatud isegi siis, kui neil on ühtteist hoiupõrsasse pandud. Inimesed muutuvad nii kestvus- kui ka toidukaupade suhtes hinnatundlikumaks ja see teravdab omakorda kaubanduskettide ja -keskuste vahelist konkurentsi. Mõneks ajaks lahtub ka huvi autode ja kinnisvara ostmise vastu.

Kui aga kaubanduskeskus on vähegi panustanud meelelahutusse, toob liikumispiirangute lõdvenemine omakorda kaasa kinokülastajate ja kõigi muude lõbustuste ostjate hulga hüppelise kasvu. Paar nädalat kuni kuu on piisavalt piinarikkad, et inimesed ihkaks tagasi kõiki avalikus ruumis liikumisega kaasnevaid hüvesid. Küllap on pärast piirangute kaotamist üsna raske ka teatrisse pileteid saada.

Sel aastal kardeti maailmamajanduse jahenemist, Eestiski prognoositi SKP kasvuks paar protsenti ehk kaks korda vähem kui oli mullu. Hetkel võib igasugustest prognoosidest üldse loobuda ja üksnes karta, et tuleb majanduslangus. Miinuse suurus sõltub otseselt kriisiga seotud piirangute kestusest terves maailmas.

Me võime loota, et enneolematu hooga alanud kriis võib ka kiiresti mööduda. Kui see kõik juhtuks ilusate kevadilmadega mais, tabaks ühiskonda lühiajaline tarbimisbuum. Pole välistatud, et koroonast me enam lahti ei saa, aga maailm peab majanduse igal juhul taas käima lükkama, sest inimestel on vaja tööd ja leiba. Mida varem see juhtub, seda parem.

Nii nagu ei saa sundida noort inimest pikalt kodus nelja seina vahel istuma, ei ole võimalik kaua pidada praegust eriolukorda. Ühiskonna surve piirangute kaotamiseks hakkab kasvama sama kiiresti kui esialgu suurenes hirm viiruse ees. Eestis sureb igal aastal grippi 50–60 inimest, oleme selle haigusega kohanenud, lepime, et ta tuleb ikka ja jälle, aga me ei lepi sellega, kui meil pole, millest elada.

Eesti Päevaleht | 31. märts 2020

Aivar Voog

Aivar Voog

Kantar Emori uuringuekspert

+372 626 8538