Uuring: Eesti ei olnud koroonakriisiks valmis
21.11.2023
Täna tutvustasid meie juhteksperdid Merje Klopets ja Kristiina Saks Terviseameti pressikonverentsil kvalitatiivuuringut, mis käsitles koroonapandeemia õppetunde juhtimise vaatenurgast. Kevadel viisime läbi 20 süvaintervjuud kriisi juhtinud inimestega ametnikest ja arstidest ministriteni välja.
Toome välja mõne killukese uuringust:
– „Kui mulle oleks enne seda öeldud, et meie oma elu ajal midagi sellist näeme Euroopas, Ameerikas või kogu selles tsiviliseeritud maailmas, ma ei oleks seda eluilmaski uskunud,“ ütles meile intervjuus perearstide esindaja. See kriis tõi tõdemuse, et väga ebatõenäolised stsenaariumid võivad siiski realiseeruda ja sestap on tähtis võimalikeks kriisideks valmistuda nii kriisiplaneerimise eest vastutava inimese määramise, kriisiplaanide tegemise, harjutamise kui varude kogumise läbi. Võtmesõnaks on järjepidevus – et me ei tegele kriisideks valmistumisega siis, kui muudest asjadest aega üle jääb, vaid et see on üks oluline osa tegevusest.
– Pandeemia esitas palju juhtimisalaseid väljakutseid. Paljud eksperdid pidasid suurimaks valearvestuseks ootust, et Terviseamet juhib kriisi, mis esialgu tundus tervishoiuvaldkonna kriis, kuid muutus kiirelt kogu ühiskonda hõlmavaks kriisiks. Kõlama jäi ootus, et ühiskonna eri valdkondi hõlmava kriisi juhtimise peaks ka tulevikus enda kanda võtma Riigikantselei. „Terviseamet oli liiga väike selle kriisi jaoks, see oli kohe kriisi alguses selge. Nad jäid natuke nagu hiidlaine alla,“ märkis uuringus osalenud minister. Intervjuudes leiti, et laiapinnaline kriis vajab osapoolte tihedat koostööd, avatust ja juhtimisselgust, kes millega tegeleb. Lisaks vajas õppimist oskus abi küsida ja vastu võtta.
– Uuringut tehes sai selgeks, et läbiv märksõna läbi erinevate teemade on kommunikatsioon. Õppetundidena toodi välja tähelepanu pööramine küsimusele, MIKS üht või teist piirangut on vaja kehtestada, võimalusel ühtsete sõnumite kokkuleppimine kõneisikute vahel, empaatilisem (mitte ülalt alla) lähenemine, kommunikatsiooniinimeste kaasamine võimalikult varases etapis ning võimatute lubaduste väljaütlemise vältimine.
– Kriisi juhtinud inimeste töö oli väga intensiivne ja mis veel keerulisem, keegi ei teadnud, kaua see niimoodi kestab. Palju nähti inimeste läbipõlemist ja nagu ütles üks intervjueeritav, ei saa me endale lubada seda, et ühe kriisi kogemusega inimesed vahetuvad kriisi lõppedes välja ja keegi ei taha enam kunagi tagasi tulla. Olukorda ilmestab see, et 20 intervjueeritu seas oli 2 inimest, kes tulid töölt ära just läbipõlemise tõttu ning vajasid hiljem aega, et sellest kõigest taastuda. Võtmeküsimused, mis personaliküsimustes läbi mõelda, on inimestele puhkeaja võimaldamine ja selleks näiteks vahetustega töö planeerimine; inimeste toetamine (nt psühholoogiline abi, juhi- ja meeskonnapoolne märkamine, kui kellelgi on abi vaja); vajadusel eraldi kriisimeeskonna loomine; inimeste paigutamine neile sobivasse rolli ning mõistagi eelnev harjutamine, kriisiõppustel osalemine.
– Kuidas Eesti kriisis hakkama sai? Kui aluseks võtta tasakaalu hoidmine piirangute ja riigi avatuna hoidmise vahel ning teisalt meditsiinisüsteemi vastupidamine ja võrdlus teiste riikidega, andis enamik intervjueerituist tagasivaates pigem positiivse hinnangu. “Oli konarlik ja oli tagasilööke, aga suures plaanis saime hakkama. /…/ ei olnud meil selliseid keerulisi olukordi nagu osades riikides, näiteks Itaalias ei jagunudki inimestele voodikohti, ei jagunud hingamisaparaate jne. Meil ei olnud surmade arv nii suur, ei olnud olukordi, kus oleks olnud täielik paanika, et me ei saa hakkama või siis sellist tunnet, et asi läheb käest ära,“ nagu ütles intervjuus Terviseameti esindaja.
Täname kõiki intervjuudes osalenuid, kes leidsid aja koroonapandeemia aega juhtimisperspektiivist peegeldada ning kelle kriisilahendamise kogemus on väga väärtuslik!
