Homod, pagulased ja teised rahvavaenlased

20.06.2019

Demokraatlikus Eestis kulub inimeste elementaarsete kodanikuvabaduste üle arutamisele sedavõrd palju auru ja ühiskonna närve, et kõrvale jäävad palju olulisemad mured, olgu need siis suitsiidid, alkoholism või aina enam isiksusi lagundav depressioon.

Käisin hiljuti MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi korraldatud seminaril, mille teemaks oli „Kuidas kokku lappida katki läinud ühiskond?“. Instituudi teadur rääkis lühidalt nende läbi viidud väärtushinnangute uuringust, millest selgus, et Eesti ühiskonna kõige polariseerivamaks teemaks on samasooliste kooseluseadus (rõhk sõnal „kooselu“, mitte „abielu“). Muuhulgas mahub n-ö top kümnesse veel ka immigratsiooni mõju ja pagulased, mehe kui peamise sissetuleku teenija roll ning abortide keelustamise küsimus. Tundsin seda kõike kuulates, kuidas vererõhk tõuseb. Kas tõesti on need kõige olulisemad küsimused, millega Eesti riik ja ühiskond peab rinda pistma?

Kui mõelda Eesti arengule, siis varem keskendusime oma noore iseseisva riigi ülesehitamisele nii riigisiseselt kui ka rahvusvaheliselt, üritades maha raputada nn Ida-Euroopa kuvandit, jõuda Läände ning paista maailmapildis silma kui eesrindlik, kiirelt ja kõrgelt arenenud riik. Praegused arengud tunduvad selle taustal pigem taandarenguna. Oleme küll selle veerandsaja aasta jooksul teinud tublit tööd, et Eesti riik oleks järk-järgult aina parem koht, kus elada, kuid kas elu on tõesti Eestis nii heaks läinud, et hakkame tegelema pseudoprobleemidega?

Asendustegevus pärisprobleemide asemel?

Isiklikult arvan, et elu Eestis nii heaks läinud ei ole. Ometi on see hetkel meie ühiskonna peegel. Toon vaid mõned näited tõeliselt suurtest probleemidest, mis kummitavad meid praegu ja tulevikuski – üle riigi laiutav kõrge suitsiidide arv, alkoholism ja depressioon, üha enam süvenev regionaalne lõhe Tallinna ja ülejäänud Eesti vahel, pidev elukalliduse tõus, mis mõjutab enim meie ühiskonna kõige kaitsetumaid jne.

Ma ei usu, et neid probleeme aitaks lahendada kooseluseadus või selle tühistamine. Ometi kütab just see meie hulgas kõige rohkem kirgi, varjutades asendustegevusega pärismuresid.

Kuhu peaks Eesti riik ühiskonnana jõudma, kui hakkab võitlema vastu kõige põhilisematele inimõigustele, kirjutades ette, milline on kasulik või normaalne elanik ja milline mitte? Veel hullem, diskrimineerima neid ülejäänud inimgruppe, kes varem mainitud standarditele ei vasta?

Paar näidet: kooseluseaduse puhul räägitakse homopropagandast, kuid tegelikkuses on see nii või naa eksisteerivatele samasoolistele paaridele võimalus tunda ennast ühiskonnas aktsepteerituna.

„Rahvusluse“ kaitse eesmärgil räägitakse reaalsetest sõjapõgenikest kui majanduspagulastest – kas pole silmakirjalik, arvestades seda, kuidas meie enda rahvas pages alles lähiminevikus võõrvõimu tagakiusamise eest otsima paremat elu Austraaliasse, Kanadasse ja Euroopasse? Või milliste motiividega on Põhjamaadesse tekkinud mitmekümne tuhande pealine eestlaste populatsioon?

Kuidas saab olla pagulasküsimus suurem probleem kui juba mainitud regionaalne lõhe, alkoholism või vaesuspiiril elavad lapsed? Kuidas on meie endi heaolu parandamisest olulisemad erinevad ühiskondlikud stigmad ja eelarvamused? Ja üleüldse, kust tuleb see suur viha?

Keeldun uskumast, et eestlane on loomu poolest vihane või sallimatu. Jah, ta võib olla skeptiline, mis tuleb ehk paljuski meie valusast lähiajaloost, mil tekkis protektsionistlik positsioon kõige võõra suhtes. Eestlasi on kasvatatud teiste rahvastega võrreldes ettevaatlikumaks ja usaldus tuleb meie jaoks seetõttu raskelt.

Samuti saab kohati sügavalt konservatiivseid vaateid ja põhimõtteid selgitada kommunismirežiimi pärandiga. Vanem generatsioon kasvas ja sotsialiseerus selgelt piiritletud ühiskondlike normide taustal. Küll aga on minu taasiseseisvunud Eestis sündinud noorte silmade jaoks midagi uut praegune ksenofoobia ja vaen selle kõige „tavapärasest“ erineva suunal.

Kui küsida, mis siis järsku juhtus, siis on vastuseks populism. See on ideoloogia, mille olemuseks on konflikt ja vastandumine, poliitilises mõistes küll „eliidi“ ja rahva vahel, aga muuhulgas toimub vastandumine ka elanikkonna enda sees.

Euroopas leviva ksenofoobse populistliku liikumise ideoloogia kohaselt peab saama mõningaid tavapäraseid inimõigusi nautida vaid teatud rahvuslik inimgrupp, mis vastab mingitele kindlatele standarditele. Praktiliselt kirjutatakse ette, milline on riigile kasulik ja aktsepteeritud elanik ja eluviis ning milline mitte, põhinegu see siis sool, rahvusel, nahavärvil, seksuaalsel orientatsioonil või ka saadud laste hulgal.

Kõik need ja paljud muud omadused on kriteeriumid, mille alusel populism on suutnud kunstlikult üles puhuda mingi konflikti ja vastandada seeläbi erinevad osapooled.

Saatanlik vastasmeeskond

Mida polariseeritum on rahvas ja erinevad seisukohad, seda motiveeritumad on valijad. Mida selgemini on vaenlane välja joonistatud, seda kirglikumalt ollakse valmis tema vastu võitlema.

Empiiriliste uuringutega on tõestatud, kui lihtne on erinevaid ühiskonnagruppe edukalt üksteise vastu ässitada. Vaja on vaid luua kujutluspilt – „meie“ vs. „nemad“. Sotsiaalse identiteedi teooria kohaselt muutub emotsionaalne seotus oma grupiga niivõrd võimsaks, et enam ei suudeta teistele gruppidele ratsionaalseid hinnanguid anda. Kuulumise tunde najal tekib vajadus ennast mingite kriteeriumide alusel teistest eristada ning paremaks pidada. See sarnaneb jalgpalliklubide fännide käitumisele –  grupipsühholoogia toel kujutab vastasmeeskond endast midagi lausa saatanlikku.

Täpselt sama on ka populistidega – osava manipulatsiooni ja kommunikatsiooni abil on kunstlikult võimendatud grupipõhiseid omadusi, mis ei pruugi olla ei realistlikud ega ratsionaalsed. Selle tulemusena on suudetud tülli ajada terve sünnipäevalaua ääres istuv, erinevatest Eesti nurkadest kokku tulnud suguvõsa. Siin ei käi jutt enam pelgast spordimängust, vaid ühiskonna sotsiaalsest sidususest ning tervisest.

Miks me tegeleme pseudoprobleemidega, kui Eesti riigi arengu ja katkise ühiskonna lappimise eesmärgil oleks olulisem tegeleda siiski päris probleemide ja nende lahendamisega, leidmaks vastandumise asemel koostöökohti ja töötades selle nimel, et Eesti oleks kõigi ühiskonnagruppide jaoks aina parem koht, kus elada? Paraku tundubki, et meist on kujunemas väike ja vihane riik, kes üritab iga hinna eest vastu võidelda mitte ainult tervele ülejäänud maailmale, kuid ka meie enda ja ühiskonna arengule.

ERRi arvamusportaal 19.06.2019

Reet Marii Rokk

Reet Marii Rokk

Kantar Emori uuringuspetsialist

+372 626 8532